Käes on jälle " Raju reede" ...Nii tahaks Merlyn Uusküla laulu laulda...

Plaan oli sõita kindlasti Andorrasse, aga olime valmis, et äkki ei saa. Sest Prantsusmaal on, nii, et kui lumi maas, no nii ca 2cm, siis kerge paanika. Ja kui veel peaks lund mägedes alla sadama, siis tee lihtsalt pannakse kinni. No kui ei saa, siis ei saa, läheme Hispaaniasse 😊

Mõtlesime algul vältida suuri kiirteid, aga aeg tagus jalaga takka. Oli soov jõuda esialgu väikesesse linnakesse Mirepoixi. No oli ikka ilus linnake. Päike tuli ka välja, ilm oli nii soe, et mõni oli  lausa
 T -särgi väel (eestlane, meie seast). Igas linnakses on "kirik keset küla" ja neid me ka alati vaatame, astume sisse, kui saab. Ausalt öeldes enam midagi uut ei ole, suht sarnased nad kõik. Aga ilusad ja sajandite vanused. Ja neis on ikka see miski mida ei saa kirjeldada

Sihiks oli jõuda meie ööbimise kohta Le Techi, mis guugelmäpsi järgi asus lähedal Andorrale, no mis see 176 km ikka sõita on. Ööbiskohta jõudmine võttis plaanitust olulisemalt rohkem aega, eks interneedum ja sateliit ka vahel ei taha tööd teha. Aga teekond oli huvitav. Eriti veel kui pimedaks läks, need tohutult suured  kaljuseinad, ja teadmatus mis ootab sellel käänulisel teel. Pimeduse üks plusse on vastutuleva autotuled. Need andsid aimu, milline see teekond on ja ei olnud nii suurt ehmatust kui mõni hulljulge (meie mõistes) vastu sõitis kuskilt nurga tagant. Teed on siin head, ma mõtlen teemärke, tähiseid teepiirdeid. Kitsad ja käänulised teed ilma teepiireteta oleks ma arvan ikka palju jubedam, meie sõidukiirus 25-30 km tunnis oleks vist võrreldav sprinterteoga. Aga "koju" me jõudsime. Milline maja! Ma mõtlen sõna otseses mõttes  milline(miljon). Neli korrust, mitu magamistuba, terrass katusel. Ootan hommikut, et näha milline see maja päevavalges on, milline on meie vaade. 

Laupäev-seiklus alaku! Rahvas üles varakult, plaan startida "mida varem seda parem". Enne 8 kõik autosse ja Andorra sihtmärgiks. Teekod oli pikk,  esialgsest 176 km st sai ajaliselt 2x pikem teekond, läbides vahepeal Hispaaniat, Katalooniat, kus vist  enamusel oli akendel Kataloonia lipp. 

Oh neid mägesid, milline vaade, ja see ilu! Sõita mööda kaljuserva ca 1700 m kõrgusele, üles ja alla ja üles ja alla. Ja lõpuks me kohale jõudsime - Andorrasse.

Sooviks sõita Toboganiga, puukelguga ca 10 minutit, mööda relsse mäest alla, nii et lumi tuiskab ja nägu külmetunud. Spets riideid kaasa me ei võtnud. Olime teksadega ikka tõelised linnavurled. Kahjuks aga need ei sõitnud, olevat liiga palju lund ja nad ei jõua seda eest ära lükata, no mis mõttes!? Aga olgu, aega vähe, mis ikka vaidled. Suunaks järgmine sihtmärk, mingi pronksmees ja imeline vaateplatvorm. Poolel teel saime aru, et ei tasu minna, kuidagi udune oli see ilm ja nähtavus halb ja no ega sa suverehvida mäest üles ka saa. Ots ümber ja pealinna. Shoppama, kõik pidi niiiii odav olema.

Hakkame kodu poole sättima. Teekondtuleb vast lühem, plaanime minna teist teed mööda. 

Ilm muutub, sajab ja sajab, ilus on. Mäed on ilusad ka siis kui lumega kattunud. Kahtlaselt palju seda lund juba...ja hakkab peale, hoiatavad sildid teekonnal vilkumas."Halvad teeolud, ketid kohustuslikud" Aga meie olime hästi varustatud, hea autojuht ja ketid kaasas. Tee peal oli seisakuid, kui nähtavus kehv, autod peatusid. Tuisk harvenes, sõit jätkus. Keegi ei kiirustanud, kõik tee ääres olid rahulikud, vaat et pigem isegi rõõmsad. Ja nii me liikusime, tasa ja targu, nii nagu teised ja koju me jõudsime, rõõmsad, väsinud, elukogemuse võrra rikkamad.

Pühapäev algas pannkoogihommikuga, rahulikult, kiiret pole. Peaasi, et õhtuks Revelisse tagasi. 

Miks minna otse, kui saab ringiga. Käisime merd vaatamas Argeles-Sur-Meris ja mööda rannikut kuni Perpignanini. Ikka vaatamisväärsus ka

 Kahju, et ilmataat otsustas meile saata eriti tugeva tuule. Rannamõnud jäid nautimata. Linnakesed vaadatud ja sõit Revelisse mööda kiirteed. Tuul oli nii kõva, et maantee infotabloo hoiatas. Hiljem kodus vaatasin, et tuulekiirus oli 64 km/h. 

Koju, Revelisse me jõudsime. Õnnelikud, elukogemuse võrra rikkamad. Tahaks veel!