9-10.02.2019 nädalavahetuseks plaan seigelda, näha võimalikult palju.

Stardime kohe, kui pannikad kõhus ja asjad koos. Seekord sihiks siis meie kodukohast Revelist ülespoole sõita, kella kahe suunas ja sealt põhja ja lõpetada läänes. Kilometraaze ei taha koguda, pigem panustame väikelinnadele ja huvitava nimedega kohtadele.

Alustasime reisi Mazameti. Huvi tekkis seepärast, et keegi interneedumis kohe üldse ei soovitanud sinna minna, väga kriminogeenne ja mitte midagi pole teha. Ikka see, mis keelatud, pakub huvi. Ausalt, need kommenteerijad võiks silmad lahti teha. Leidsin seal vägagi huvitava koha, nimelt Passarelle. See on selline koht kust saab jalgsi mäe otsa ronida ja siis ühelt mäelt teisele mäele mööda rippsilda minna. On ju põnev! Ja see veel täiesti tasuta. Ja milline vaade!

Autole hääled sisse ja Albi poole teele. Albi pidi olema kohalik Veneetsia. Ja nii oligi. Kuna ilm oli ilus, siis vaade linnale ka ilus. Sild, mis ehitatud pea 500 aastat tagasi, toimib tänaseni. Kunagi olevat linnas isegi nii suur üleujutus olnud, et pühkis kõik jõe äärsed majad minema.

Samuti leidsime Albis üles ülimini muuseumi, kus eksponeeriti eritubasid. Nt. Napoleoni elutuba, Louis XVI elutuba jne jne. Kõige toredam oli, et sain kätt suruda ja tutvuda autori tütrega ja tema abikaasaga. Ema olevat 40 aasta jooksul need kunstiteosed teinud. Seda on raske kirjeldada,kui pisidetailideni oli see tehtud, peab ise nägema! Pilet maksis 5 eurot.

Järgmiseks linnaks Gaillac. Sättisime linna pimeda peale.  Kõik kiidavad, aga me ei märganud midagi huvitavat. Pidi olema Hiina Uusaasta pidu, valgusshow jne. No mitte midagi. Võib olla jäime hiljaks?

Kuna öömaja leida polnud just kõige lihtsam, otsustasime sõita suuremasse linna Montaubani. Õnneks sai läbi bookingu hõlpsasti öömaja leitud ja ruttu tuttu, järgmine päev vajab avastamist.

Pühapäev oli planeeritud huvitavate nimedega väikelinnadele, nagu Agen, Condom, Auch. Condomis oli katedraali ees meid tervitamas kolm musketäri ja D Artagnani skulptuur. Need väikelinnad on üldse praegu kuidagi väga vaiksed, eks hooaeg pole ka alanud. Mulle see meeldib, pole rahvahorde, järjekordi. 

Söögikohatdega on meie jaoks imelik asi. Süüa saab kuni kella 13 ni, heal juhul 14 ni. Siis kokkad, teendindav personal kodinad kokku ja minema. Uuesti avatakse 19 paiku. Aga lõunasöök? Pole hullu, õnneks saan ka Mäkist endale midagi hamba alla.

Õhtuks ilusti kodus tagasi, väsinud kuid jälle õnnelik. Nii palju oli näha ja kogeda.